Rehvitöökoja töötaja amet on füüsiliselt nõudlik ja tehniliselt vastutusrikas ametikoht, mis nõuab nii mehaanilisi oskusi kui ka tugevat klienditeenindusvõimekust. Kuigi töökoht pakub käelisel tööl põhinevat karjäärivõimalust ilma kõrgharidust nõudmata, seisavad rehvitehnikud silmitsi mitmete väljakutsetega, mis muudavad selle ameti nõudlikuks nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Põhiülesanded ja igapäevane töö
Rehvitehnik vastutab sõidukite rehvide müügi, paigaldamise, hooldamise ja remondi eest. Igapäevased ülesanded hõlmavad rehvide õhurõhu kontrollimist, rehvide vahetamist ja paigaldamist, tasakaalustamist ning sillastamist. Tehnikud peavad oskama kasutada spetsialiseeritud seadmeid nagu rehvivahetusmasinad, tasakaalustusstendid ja õhukompressorid. Lisaks puhtalt tehnilistele ülesannetele hõlmab töö ka klienditeenindust, kus töötajad peavad selgitama klientidele rehvide seisukorda ja soovitama sobivaid parandusi.
Füüsiline koormus ja tervisemõjud
Rehvitöökoja töö on äärmiselt füüsiliselt koormav. Töötajad peavad tõstma ja liigutama raskeid rehve kogu päeva vältel, kusjuures üks rehv koos veljega võib kaaluda 25-35 kg või rohkem. Töö nõuab pidevat kummardumist, põlvitamist ja pikka seismist ebamugavates asendites. See võib põhjustada lihasvigastusi, pingeseisundeid ja kroonilisi seljavalud. Teised levinud vigastused hõlmavad silmavigastusi lendavatest osakestest, keemilisi põletusi õlidest ja puhastusainetest ning kukkumisi õlistel põrandatel.
Müra ja ohutusriskid
Rehvitöökojas valitseb pidevalt kõrge müratase, mis kujutab endast tõsist terviseriski. Õhuratshetid võivad ulatuda kuni 107 dBA ja rehvide pommutamisseadmed isegi üle 140 dBA tippväärtused. Uurimus näitas, et 60% töötajatest ületasid mürapiirnorme, kuid keegi ei kasutanud kuulmiskaitsevahendit. Pikaajaline kokkupuude sellise müraga võib põhjustada püsivat kuulmiskahjustust.
Rehvitöökojad on ka muul moel kõrge riskitasemega töökeskkond. Rehvide plahvatused, langevad sõidukid ebaõigelt tõstetud autotel ja libisemised õlistel põrandatel on sagedased ohud. Töötajad puutuvad igapäevaselt kokku ohtlike kemikaalidega, sealhulgas õlide, määrete ja liimidega, mis võivad sisaldada kantserogeenseid ühendeid.
Tööaja ja töötingimuste probleemid
Rehvitehnikud töötavad sageli pikki päevi, millele lisandub märkimisväärne ületunnitöö. Eriti hooaegadel võivad tööpäevad venituda 10-12 tunniks, kui inimesed vahetavad suve- ja talverehve. Paljud töökojad on avatud ka nädalavahetustel ja töötajad peavad jääma pärast sulgemisaega tunde lõpetama päevase töö. Sellised pikad ja ebareeglipärased tööajad põhjustavad väsimust ja mõjutavad töötajate tervist.
Klienditeenindus võib samuti olla keeruline, eriti kui kliendid on pahased või ei mõista, miks nende sõiduk vajab kallist remonti. Töötajad peavad selgitama tehnilisi probleeme mittetehnilises keeles ja säilitama kannatlikkust keerulistes olukordades.
Palk ja karjäärivõimalused
Rehvitehniku palk on üldiselt madalam võrreldes teiste erialadega ja paljud töötajad tunnevad, et nende panus ei ole piisavalt hinnatud. Karjääri edendamine on samuti piiratud, kuigi on võimalik liikuda vanemtehniku rolli. Uuringud näitavad, et ainult 30% tehnikutest arvab, et nende töökojas on selge karjääriplaan. Ebapiisav koolitus ja mentorlus on samuti suur probleem, kusjuures 72% tehnikutest leiab, et nende töökoht ei tee head tööd uute töötajate õpetamisel.
Hoolimata väljakutsetest võib rehvitehniku amet olla rahuldust pakkuv neile, kes armastavad käelist tööd ja autosid. Õige koolituse, ohutusprotokollide ja isikukaitsevahendite kasutamisega saab riske oluliselt vähendada ja muuta see amet turvalisemaks ning rahuldust pakkuvamaks.
